Mänguala planeerimine nõuab enamat kui lihtsalt konstruktsioonide paigutamist avatud ruumi. Piisav vahemaa tagab, et lapsed saavad tegevuste vahel ohutult liikuda ning vähendab kokkupõrgete või kukkumiste tõenäosust.
Esimene tegur, mida tuleb arvesse võtta, on põhistruktuuri suurus. Suured mitmetasandilised mängusüsteemid nõuavad nende ümber täiendavat vaba ruumi, et lapsed saaksid ronida, libiseda ja vabalt liikuda. Ohutustsoonid ulatuvad tavaliselt mitu jalga konstruktsiooni servadest kaugemale.
Erinevate tegevuste jaoks luuakse sageli eraldi tsoonid. Näiteks kiigealadel on vaja pikki vaba ruumi nii kiigetee ees kui ka taga. Liumägid ja ronimiskonstruktsioonid nõuavad ka avatud maandumisalasid.
Õige vahekaugus aitab ka juhendajatel säilitada selget nähtavust. Kui seadmed on paigutatud nii, et elementide vaheline kaugus on piisav, saavad hooldajad lapsi mängimise ajal hõlpsalt jälgida.
Maastikukujundus võib veelgi parandada ohutust ja kasutatavust. Puud, pingid ja jalutusrajad tuleks paigutada nii, et need ei segaks aktiivseid mängualasid.
Professionaalsed planeerijad loovad sageli üksikasjalikud saidiplaanid enne installimise algust. Need plaanid näitavad, kuidas mänguväljaku varustus mahub olemasolevasse ruumi, järgides samas ohutusjuhiseid.
Hoolikalt planeerides võib isegi suhteliselt väikesest alast saada kaasahaarav mänguruum, mis soodustab füüsilist tegevust ja sotsiaalset suhtlemist.
